Daamid ja härrad, kindral Allen, armsad Ameerika sõbrad!
Ma tänan teid sooja vastuvõtu eest ja ma tänan ka Brookings Institutionit selle ürituse korraldamise eest! See töö, mida teie siin teete, et meie maailmapildi edendamise ja rahvusvaheliste sidemete tähtsust teadvustada, on äärmiselt oluline. Ma tänan teid kõige eest, mida te atlandi-ülese mõtlemise edendamiseks siin teete!
Sellest ajast alates, kui ma 20 aastat tagasi olin Eesti peaministri majandusnõunik, olen ikka aeg-ajalt Washingtonis käinud, nii IMF-i aastakoosolekutel kui ka muudel põhjustel. Ma ei jäta kunagi kasutamata võimalust käia The Mallis. Jeffersoni mälestusmärgi juures loen ikka ja jälle katkeid Ameerika iseseisvusdeklaratsioonist, mis on selle müüridele kirjutatud. Käin ka Roosevelti mälestusmärgi juures, kust leiab kohase, kuigi veidi haiget tegeva kirjeldus sellest, millised me ühiskonnana oleme, kuid see on öeldud lootuses, et me võiksime muutuda paremaks, kui loobuksime hirmust. Ja nüüd viimase lisandusena käin ka inimõiguste võimsa uuesti deklareerimise, Martin Luther Kingi mälestusmärgi juures.
Ma mäletan ühte sooja sügispäeva 19 aastat tagasi, kui seal jalutasin ja monumentide pealt neid mõtteid lugesin. Siis ütlesin endale: see on paik, mida tuleks alati meeles pidada, kui elu peaks su poliitikas otsustajate sekka viima. Mina kasvasin üles okupeeritud Eestis ja tajusin instinktiivselt, et need vabadused, mis avanesid meile sel päeval, kui Nõukogude võim murdus, tähendavad kõige suuremaid ja kiiremaid muutusi minu ja mu kaasmaalaste elukvaliteedis. Ma usun, et selle vastu on mõned riigid eksinud uskudes majanduskasv võib olla võimalik ilma vabaduseta. Tegelikult see nii ei ole. Need muutused olid suuremad kui kogu järgnenud majanduskasv, mis loomulikult sai sündida ainult tänu sellele, et inimesed olid vabad. Aga ma ei näinud selles midagi enamat, kui võite leida näiteks mõne Nõukogude dissidendi või George Orwelli teostest, või kasvõi väliseesti ajakirjadest, mida mul õnnestus lugeda juba Nõukogude võimu viimastel aastatel. The Mall oli minu kiirkursus ja see on tänaseni jäänud minu teetähiseks.
Iga aasta 24. veebruaril koguneme meie, eestlased, talvehommiku külmal, vahel lausa kibekülmal koidikul lipu heiskamise tseremooniale, millel loetakse ette meie iseseisvusdeklaratsioon. Need väärtused ja põhimõtted, mis on meie iseseisvusdeklaratsiooni aluseks, on needsamad väärtused ja põhimõtted, millel põhineb Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon. Demokraatia, vabadus ja õigusriik on meie deklaratsioonis niisama pühad kui teie deklaratsioonis. Ka meie usume, et „kõik inimesed on loodud võrdsetena ja neile on antud teatud võõrandamatud õigused”. Meiegi deklaratsiooni autorid – nagu ka Jefferson – tundsid „vastumeelsust vaba inimest rõhuva türannia suhtes igas selle avaldumisvormis”.
Jah, muidugi leidub miljoneid pisierinevusi ja lahkarvamusi meie riikide vahel, Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel, ja ka vaba maailma rahvaste vahel üldisemalt. Mõnes asjas võivad meie arvamused lausa kardinaalselt lahkneda. Ja ometi – kõigile neile erinevustele ja lahkarvamustele vaatamata – on see, mis teeb meid kõiki ajaloos unikaalseteks ja samal ajal üksteisega sarnasteks, just needsamad väärtused ja põhimõtted, millele on üles ehitatud meie ühiskonnad. Needsamad väärtused ja põhimõtted, millest kirjutas Jefferson. Needsamad väärtused ja põhimõtted, millest kirjutasid kõigile Eestimaa rahvastele mõeldud manifesti autorid Eestis. Väärtused ja põhimõtted, mille juured on suhteliselt hilises – Euroopa valgustusaja – filosoofilises mõtlemises.
Daamid ja härrad!
Sellega sarnasused meie riikide vahel veel ei lõppe. Nii nagu ameeriklased, pidime ka meie võitlema oma iseseisvuse eest, sest juba järgmisel päeval pärast meie iseseisvusdeklaratsiooni avalikku ettelugemist tungisid sisse võõrriikide armeed ja me pidime end kaitsma. Vaba ja demokraatliku Eesti idee kaitsmine – mida tegid tol ajal ka paljud teised – oli alanud. Meenutagem siinkohal, et ajal, mil Pariisis oli just sõlmitud I Maailmasõda lõpetav relvarahu, algas meie jaoks Vabadussõda.
Ja sarnaselt revolutsioonilise sõjaga Ameerikas saime meiegi abi oma rahvusvahelistelt sõpradelt. Meie Briti sõbrad tulid Eestile ja Lätile appi ja astusid üle oma jõukasutamise reeglitest – see oli võimalik, kuna Briti admiralid olid toona palju iseseisvamad. Nad võtsid oma laevadelt isegi kahureid maha, et relvastada meie soomusronge ja tulistasid merelt venelaste positsioone , kuna maa peal tegutseda polnud lubatud. Abi tuli inimestelt, kes rääkisid teist keelt, kellel oli teistsugune temperament ja teised kombed. Kuid kes ometi uskusid samadesse valgustatud põhimõtetesse, millele tuginedes püüdsime üles ehitada oma vabadust.
Kaks aastat hiljem, 1920. aastaks olime saavutanud võidu. Pimedus taandus, demokraatlik Eesti oli vaba seisma iseseisvalt vabade rahvaste peres. Need olid idealistlikud ajad. Neli aastat pärast Woodrow Wilsoni neljateistkümne punkti äratrükkimist sõlmisid Eesti ja Ameerika Ühendriigid diplomaatilised suhted. Me astusime Rahvaste Liigasse ning, nagu paljud teised tol ajal, lootsime ja uskusime, et sõjad Euroopas ja mujal on minevik. Rahu pidi kestma igavesti.
Aga ei kestnud. Ja me peame seda meeles pidama ka täna.
On mitu põhjust, miks see nii läks. Me olime lasknud demokraatial taanduda ja me ebaõnnestusime üksteise toetamises, kui demokraatia hakkas taanduma. Selleks ajaks, kui türannid rünnakule asusid, oli vaba maailm muutunud väikseks ja killustatuks. Selles ei nähtud enam samadest alusväärtustest lähtuvate rahvaste kooslust, vaid lihtsalt rahvaste kogumit – milles igaüks on üksi.
Tol ajal ei olnud meil selliseid rahvusvahelisi organisatsioone ja kollektiivseid lepinguid nagu ÜRO ja NATO tänapäeval, mis oleksid võinud tagada rahvusvaheliste suhete ja julgeoleku üldise struktuuri. Eesti avastas 1939. aastal, et on üksi, ilma liitlasteta, kuna toonane julgeolekuarhitektuur ei pakkunud sellist julgeolekut nagu täna.
Aga loomulikult ei saa me oma iseseisvuse kaotamises süüdistada vaid teisi. Me kukkusime ka ise läbi teises eksamis. See puudutas meie valmisolekut seista selle eest, mida me peame õigeks, ja teha seda õigel ajal, enne kui on liiga hilja. Need põhimõtted ja väärtused, mille peal seisavad meie ühiskonnad, on küll õilsad, kuid ilma valmisolekuta neid kaitsta on ka kõige vooruslikum idee ainult idee. Idee saab reaalsuseks ja püsib elus ainult siis, kui sellega kaasneb valmisolek tegutseda. Me ei tegutsenud, ei hakanud vastu, kui tulid Vene baasid, sest arvasime, et saame säästa inimelusid. Meil polnud demokraatlikku parlamenti, kes oleks saanud seda küsimust arutada – see oli toonase presidendi ja tema lähiringi otsus mitte vastu hakata.
Kui me taastasime oma iseseisvuse, oli meie esimese kaitseväe juhataja kindral Einselni korraldus, et mis iganes ka ei juhtuks, me peame igal juhul vastu hakkama. Selle otsuse tuules on meie tänane õigusruum kujunenud selliseks, et kui parlament, president või kaitseminister ei suuda otsustada, võivad äärmisel juhul rünnaku alla sattunud kolonelid ja kindralid selle otsuse ka ise vastu võtta. See on tohutu vastutus, kuid selle juured on 1939. aastas.
Need õppetunnid – üksteise toetamine demokraatlikus maailmas ja valmisolek demokraatia kaitseks tegutseda – on olulised ka täna.
Daamid ja härrad!
Eesti lugu iseseisvumisele järgnenud kiirest arengust on kui tõeline muinasjutt.
1991. aastal olid Nõukogude väed ikka veel meie riigis ega soovinud lahkuda vaatamata mõnede vaprate Ameerika senaatorite – nagu John McCain, kes nõudis Paldiskis Vene kindralilt kohest lahkumist. Majandus oli endiselt varemetes. Puudusid demokraatlikud institutsioonid, me ei kuulunud ühessegi rahvusvahelisse organisatsiooni. Me olime tagasi nullpunktis nagu 1918. aastal. Me tahtsime olla laua taga, mitte menüüs.
30 aastaga oleme muutunud üheks kõige enam rahvusvaheliste organisatsioonidega seotud riigiks Euroopas. Me liitusime NATO ja Euroopa Liiduga, OSCE ja OECD-ga. Meist sai eurotsooni ja Schengeni viisaruumi liige. Me liitusime iga võimaliku Lääneriike ühendava organisatsiooniga. Palun ärge saage minust valesti aru – me oleksime olnud kõigi nende klubide asutajaliige, kui see oleks olnud võimalik.
Täna on raske leida rahvusvahelist edetabelit, milles Eesti ei ole maailmas arenenud riikide hulgas. Meie majandus on tõusnud tuhast. 25 aastaga on meie riigi rikkus kasvanud kuus korda – see on kaks korda kiirem kasv kui maailma keskmine. Aga nagu Margaret Thatcher kunagi siinsamas linnas Ronald Reaganit parodeerides ütles: „You ain’t seen nothing yet!“ (Te pole veel õieti midagi näinud).
Innovaatilisus on olnud Eesti edu võti. Ilmselt on just digiinnovatsioon see, mille järgi meid nüüdses maailmas kõige paremini tuntakse. Me oleme tõepoolest saanud esimeseks digiriigiks maailmas. Riigiks, mille kodanikud suhtlevad valitsusasutustega peamiselt interneti teel – vaid abiellumine on üks väheseid toiminguid, kuhu tuleb ikka ise kohale minna. Eestlased saavad kasutada oma digi-ID-d, et allkirjastada ja ajatembeldada dokumente, kaasa arvatud eralepinguid, taotleda mitmesuguseid riigi pakutavaid teenuseid, tasuda internetis makse ja trahve, esitada registripäringuid või lihtsalt saata krüpteeritud e-kirju. Me oleme hääletanud interneti teel juba aastast 2005.
Nii mõneski mõttes on meie digi-ime seotud Euroopa Liiduga. Ei, Euroopa Liit ei aidanud meil seda arendada. Aga erinevalt euroskeptikute tavamõtlemisest ei surunud Euroopa Liit meile selga regulatsioonide hullusärki, mis lämmataks innovatsiooni ja vabakaubanduse.
Hoopis vastupidi. Teate, palju lihtsam on unistada digiriigist või Eesti Geenivaramust, mis genoomiandmete abil arendab ennetavat meditsiini, kui keegi teine hoolitseb sinu investeeringute baasvajaduse eest, toetab koolide, haiglate ja teede uuendamist. EL-i liikmelisus on meile tõepoolest palju kasu toonud. Seda ilmestab tõsiasi, et toetus EL-i liikmeks olemisele on Eestis 74 protsendiga üks Euroopa kõrgeimaid, kuigi 2004. aasta liitujatest olime me üks euroskeptilisemaid. Tänaseks on inimesed mõistnud, et EL-i liikmelisus on meie suveräänsust suurendanud, mitte vähendanud. EL-i liikmelisus võimendab meie häält Euroopas ja maailmas, sest Brüsselis on meie hääl üks 28-st, kuigi meid on kõigest 1 miljon EL-i 400-miljonilisest elanikkonnast.
Armsad sõbrad!
Ma soovin, et võiksin oma kõne selle koha peal lõpetada – muinasjutuliselt õnneliku lõpuga ühe väikse demokraatliku riigi jaoks, mis tõusis tuhast ja kasvas teenäitajaks digiuuenduste ja ennetava meditsiini vallas. Aga ma ei saa seda teha. Sest ajalugu pole lõppenud ja paneb meid kõiki uuesti proovile.
Ma tean, et ameeriklastele meeldib mõnikord viidata demokraatiale kui eksperimendile. Aga demokraatia-eksperiment pole ainus, mida inimkonna ajalugu tunneb. On olnud ka teisi, hoopis teistsuguseid eksperimente.
Türannia, autoritaarsus ja agressioon on taas liikvele läinud. Viimased 11 aastat on sõda olnud Euroopas tagasi. Gruusias on okupatsiooni tõmmatud õel piir tasapisi kivistumas, sest Venemaa on välja ehitamas piiritaristut. Süütud inimesed hukkuvad suurtükitule all Ida-Ukrainas, aga ka keemiarelva-tunnustega mürgirünnakus Inglismaa väikelinna tänavatel. Vaid NATO peasekretär Jens Stoltenberg nimetas seda keemiarünnakuks Euroopa südames, aga üldiselt on see muutumas normaalsuseks.
Iga päev kuuleme uudiseid sellest, kuidas kõikjal maailmas demokraatiaga manipuleeritakse. KGB vanad võtted on tagasi kättemaksuhimulistena ja selge sooviga killustada läänemaailma, lõhkuda liitlassuhteid, ajada meid nii suurde segadusse, et muutume liikumisvõimetuteks. Neid hübriidohte toetavad taustal tavaarmee ja tuumajõud.
Koos geopoliitiliste muutustega, uute suurjõudude esilekerkimise ja vana revanšismimeelsusega pannakse proovile rahvusvahelise korra stabiilsus. Kiire tehnoloogiaareng muudab seda, kuidas toimib meie majandus, kuidas meieni jõuavad uudised, see muudab isegi viisi, kuidas me üksteisega suhtleme. See kõik tekitab pingeid, mis survestab meie riigisiseseid institutsioone. Samal ajal, kui institutsioonid meie riikide sees püüavad nende asjadega toime tulla, kasvab toetus ekstremismile.
Kõike seda oleme varemgi näinud, ja selles pole midagi head. Mida siis tuleks teha?
Kõigepealt peame andma endale aru eesseisvatest muutustest. Me peame endale aru andma, et see ei ole väljakutse ainult Eesti, ainult Euroopa Liidu, ainult Ameerika Ühendriikide jaoks. See väljakutse on esitatud tervele vabale maailmale. Neile väärtustele ja põhimõtetele, mida sümboliseerib Jeffersoni mälestusmärk. Et saaksime nende väljakutsetega korralikult tegeleda, peame alustuseks neist ausalt rääkima. Agressiooni tuleb nimetada agressiooniks, sõda on sõda ja okupatsioon jääb okupatsiooniks. Meie vastaste huvides on meie suutmatus ära tunda neid vanu kategooriaid pelgalt seetõttu, et neid mängitakse lahti teistsuguses, vähem selgepiirilises, hübriidsemas või tehnoloogiarohkes keskkonnas.
Me peame õppima oma minevikust, et mitte korrata 20. sajandi vigu. Meil tuleb ühiselt kaitsta väärtusi, mida peame kalliks. Ja me peame olema valmis tegutsema, seisma selle eest, mis on õige, ja ilmutama otsustavust.
See väide ei ole idealistlik, selle väite aluseks on tänapäeva maailma reaalsus. Mitte ükski demokraatia eraldi pole piisavalt tugev, et 21. sajandi väljakutsetele üksi vastu astuda. Kui kusagil hakkab vabadus taanduma, siis tähendab see, et ka kõikjal mujal on vabadus vähem kaitstud.
Ja kui maailma kujundavad ümber need, kelle võimu ei kontrolli demokraatlikud institutsioonid, siis pole vabadus enam kusagil kindlalt kaitstud. Just see põhistab jätkuvalt üleatlandilist ühtsust kogu Euro-Atlandi piirkonnas. Me peame üksteist kaitsma, toetama ja aitama. Küsimus on meie eluviisi kaitses.
Daamid ja härrad!
Üleatlandilise julgeoleku nurgakivi on NATO. Meie pühendumus NATO-le ja selle kollektiivse kaitse klauslile püsib vankumatuna.
Neid sõnu tuleb sageli korrata. Kunagi võrdles keegi nimetatud avaldust sellega, kuidas me oma armastatud inimesele üha kordame, et armastame teda: sa ütled seda iga päev ja kui sa seda mingil põhjusel enam ei tee, siis tekib arusaamatus. Aga see võrdlus pole päris korrektne. Me ei korda oma vankumatut pühendumist punktile 5 mitte selleks, et oma liitlasi veenda. Me kordame seda, et veenda teisi, et need teised ei teeks valearvestusi.
Sõnad on olulised, aga olulised on ka teod. Meie sõjaline võimekus, meie vägede valmisolek, suuted ja tegevused on vähemalt niisama tähtsad kui sõnad, mida kasutame. Pärast mitu kümnendit kestnud tähelepanu koondamist mujale sundis Venemaa agressioon Ukrainas NATO-t taas keskenduma oma põhiülesandele, kollektiivse kaitse tagamisele.
Pärast Krimmi sündmusi reageerisid liitlased kiiresti. Kui Venemaa Ida-Ukrainasse sisse läks, saatsid Ameerika Ühendriigid lahingulennuki Eestisse täienduseks juba olemasolevale Balti õhuturbemissioonile, mille baas paikneb Leedus, ja jalaväekompaniidele, mis paiknevad kõigis Balti riikides. Pärast NATO tippkohtumist Varssavis moodustati pataljoni-suurused üksused, mis paigutati Balti riikidesse ja Poolasse.
Nende sammude eesmärk ei olnud muuta sõjalist tasakaalu NATO piiridel ja need sammud ka ei muutnud seda tasakaalu. NATO vägede eelpaigutamise eesmärk oli saata sõnum, et pole võimalik korraldada sõjalist rünnakut ainult ühe vastu liitlastest, ning muuta seeläbi kollektiivkaitse usutavamaks ja meie liitlassuhted sidusamaks. Ma soovin tänada kõiki 19 liitlast, kes on panustanud vägede eelpaigutusse. Eestis on selles osalenud ennekõike Suurbritannia, aga ka Taani, Prantsusmaa, Belgia ja isegi Island ühe avalike suhete spetsialistiga. Me hindame väga ameeriklaste panust vägede eelpaigutusse Poolas, aga meile meeldiks taas näha rohkem USA otsest kohalolekut ka Balti riikides. USA sõduri saabas on alati olnud meie riigi pinnale teretulnud ja nii see ka jääb, sest Euroopa kaitse usutavus tugineb Ameerika Ühendriikide osalemisele. Seetõttu on maksimaalse usutavuse tagamiseks hea, kui Balti riikidesse eelpaigutatud väeüksustesse oleks kaasatud rohkem ameeriklasi.
Ja muidugi peame jätkama koostööd ajakohase õhu- ja merekaitse tagamiseks, sest praegune olukord on eeskätt maaväe-põhine. Meie liitlased Balti riikides on meie oma jalaväebrigaadidega juba hästi ühendatud. Nad on valmis võitlusse asuma kasvõi kohe. Aga palju tööd tuleb veel teha usutava järelmeetmete kava loomiseks.
Kui NATO üksused ühel päeval proovile pannakse, siis tuleb meil tegutseda kiiresti ja otsustavalt. Selleks vajame suuremat valmisolekut, paremat juhtimist, planeerimist ja paremaid õppusi, uut taristut ja ausalt öeldes ka rohkem raha. Kõik need küsimused on olnud viimasel ajal NATO arutelude keskmes, ja kõik need vajavad mitte lihtsalt Ameerika osalemist, vaid Ameerika juhtimist.
Me teeme edusamme kõigis neis valdkondades, kaasa arvatud koormuse jaotamises. Eesti on juba mõnda aega eraldanud kaitsekulutusteks 2% oma eelarvest, sest just see on NATO lepingu artikli 3 mõte. Artikkel 3 tuleb enne artikkel 5. Artikli 3 mõte on: sa vastutad selle osa NATO territooriumi kaitsmise eest, mis on sinu riik.
Meil on hea meel näha, et viimase paari aastaga on suuresti tänu president Trumpi tugevatele sõnumitele Euroopa üldised kaitsekulutused päris hästi kasvanud. Aastaks 2020 jõuavad need 100 miljardi euroni.
Samuti peame oma kaitsetegevusse tõhusamalt moodsat tehnoloogiat kaasama. Hiina, kes erinevalt meist kontrollib uue tehnoloogia arendamist, juba teeb seda. Me peame kohanema olukorraga, et arenenud riikides ei vea tehnoloogiaarenguid enam riikide juhitavad protsessid, ja peame õppima kaasama erasektori poolt tsiviilkäibes tehtud militaartehnoloogia arendusi. Ma arvan, et see on meie jaoks uus asi. Varem arendasid uut tehnoloogiat peamiselt riiklikud organisatsioonid ja tehnoloogia liikus militaarkasutusest tsiviilkäibesse. Autonoomsed süsteemid, kvantarvutused, tehisintellekt – need on vaid mõned peagi tõeks saavad asjad. Ükski riik ei suuda üksi sellise väljakutse ning teadus-arenduskulutuste kasvuga toime tulla, sest mõni tehnoloogiafirma on juba praegu suurem ja rikkam kui paljud rahvusriigid.
Oleme kutsunud kokku alalise struktureeritud koostöö PESCO, et meie kaitsetööstust tugevdada ning aidata Euroopa riikidel kulutada rohkem ja paremini. See käivitati Eesti EL Nõukogu eesistumise ajal. Selle koostöö raames investeeritakse EL-i eelarvest kõikjal Euroopas kokku üle 6 miljardi euro sõjalise mobiilsuse meetmetesse. Ma loodan, et see ühine jõupingutus viib meid tasapisi kaitsekulutuste jaotamiseni üle kontinendi sellisel viisil, et piiridel asuvad väiksema majandusega riigid saavad enda käsutusse ressursse, et oma kaitsevajadusi rahuldada. Need on praktilised sammud, mitte tühjad sõnad ja kõlavad pealkirjad nagu Euroopa armee strateegiline autonoomsus.
Ma tõesti usun, et need praktilised sammud võivad asuda tühjade sõnade asemele. Sarnaselt EL-i majandusliku ja sotsiaalse sidususega, mille puhul üks liikmesriik toob esile vajaduse koos tegutseda, lepib kokku ressurssides ja laseb siis konkreetsetel liikmesriikidel tarvilikud tegevused iseseisvalt ellu viia. Et siin pool Atlandi ookeani veidi närve rahustada, tuletaksin teile meelde, et maaelu toetus EL-is ei kohusta ühtki riiki ostma Prantsuse või Saksa traktoreid. EL on loonud paljude eesmärkide tarbeks turvalise raamistiku, mis kaitseb riigihangete puhul vabaturureegleid, toetades samal ajal kontinendi arengut eelarve kaudu, mida finantseerivad rohkem netomakseid tegevad riigid. See on juba paigas olev reeglistik, mis ei võimalda doonorriikidel mõjutada abi saavate riikide otsuseid.
Euroopa Liidu kaitsevõime tugevdamine peab olema vastavuses NATO ja USA tegevustega Euroopas. See ei tohi tähendada Euroopa uste sulgemist Ameerika kaitsetööstuse ees. Vastupidi – ma usun, et kuna kaitsetööstus kaldub sageli olema oligopoolne, vajame sellesse võimalikult palju avatust ja ausat konkurentsi. EAF-i saab kasutada turu süvendamiseks, kui nõuame suuremat koostöövõimet, mitte ühtlustatumat relvastust.
Daamid ja härrad!
Ameerika Ühendriikide roll Euroopa kaitses püsib olulisena, kuid see pole n-ö ühesuunalise liiklusega tänav. Ma olen niisama veendunud ka selles, et terviklik ja vaba Euroopa, kes tegutseb Ameerikaga kooskõlas, on ülitähtis ka Ameerika Ühendriikide julgeoleku tagamiseks. Euroopa on viimasel ajal saanud palju negatiivset meediakajastust, kuid mainigem korraks ka ühte tuntud, kuid sageli unustatud tõsiasja: 9/11 ajal seisis kogu Euroopa Ameerika Ühendriikide kõrval ja saatis tuhandeid oma sõdureid koos Ameerika relvavendadega võitlema. Seda on eurooplased teinud varem ja hiljem. Ka Eesti on sellesse andnud oma panuse – ühe elaniku kohta oli meie panus nii osalemise kui ka inimkaotuste poolest üks suurimaid Iraagis ja Afganistanis. Euroopa panus üleatlandilisse koostöösse on olnud palju suurem ja palju olulisem kui pelk sümboolne žest. Ja alati, kui käin Paldiski sõjaväelinnakus meie sõdureid missioonidele saatmas, peatun Afganistanis langenud sõduritele püstitatud mälestusmärgi juures, et lugeda kõigi nende nimesid.
Armsad sõbrad!
Lubage, et ma mainin lõpetuseks põgusalt veel kahte valdkonda, milles peame üksteist toetama.
Agressiooni tuleb nimetada agressiooniks, aga see on kõigest esimene samm. Tuleb midagi ette võtta – tuleb saata sõnum, et vastuvõetamatu käitumine on – nojah, vastuvõetamatu. Just sellepärast peame meie – nii EL kui ka USA – jätkama Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonidega seni, kuni Venemaa jätkab vastuvõetamatut käitumist. Atlandiülene ühtsus sanktsioonides on jätkuvalt oluline ja me peame olema valmis sanktsioone paindlikult kohendama, kui olukord muutub.
Teiseks tuleb abistada agressiooniohvreid. Ukraina, Gruusia ja kõik teised idapartnerluse riigid vajavad meie toetust, solidaarsust ja abi. Aga vajadusel tuleb neile meelde tuletada, et mitte ainult Lääne institutsioonid pole need, kes soovivad, et need riigid võtaksid omaks demokraatlikud väärtused – vabad valimised, õigusriigi põhimõtted, korruptsioonivastane võitlus – seda vajavad kõige enam nemad ise, et nende oma riik oleks vaba ja õitsev.
Daamid ja härrad!
Meie ees seisvad väljakutsed võivad kasvada veel suuremaks, enne kui hakkavad kahanema. Need väljakutsed panevad proovile meie otsustavuse ja võimekuse. Meid ootavad ees rasked ajad ja pettumused. Aga kui peame meeles, et koos oleme tugevamad, ja kui kaitseme oma eluviisi, siis jääme ka püsima. Peame tegema seda oma mõtetes, oma kõnedes ja poliitikutena ka oma tegudes.
Ma tänan teid ja jään ootama teie küsimusi!
