Kurbusega anname teada, et Eesti on kaotanud truu rahvuslase, aktiivse Eesti iseseisvuse taastamise eest võitleja, eduka inseneri ja diplomaadi. Heino Ainso lahkus 19. jaanuaril 85-aastasena Miamis, Ameerika Ühendriikides.
Heino Ainso sündis Tallinnas 8. septembril 1937. Tema isa oli Eesti kaitseväe kapten Valdur Ainso, kelle nõukogude okupatsiooniväed saatsid Siberisse, kus ta 1941. aastal hukkus. Heino ema põgenes pojaga Saksamaale, Heino koolitee algas põgenikelaagrites. Keskkooli lõpetas Heino Ainso juba USAs, New Yorgis. Õpinguid jätkusid New Yorgi Linnakolledžis, mille ta lõpetas 1959. mehhaanikainseneri bakalaureusena. 1963. sai ta magistrikraadi New Yorgi Ülikoolist (aastatel 1960-1961 õppis ta stipendiaadina Helsingi Ülikoolis) ning 1969. aastal kaitses doktortöö Brooklyni Polütehnilises Ülikoolis. Heino töötas insenerina mitmetes USA firmades, hiljem asutas aga oma konsultatsioonifirma. Ta oli hinnatud ekspert, keda kutsuti esinema ka erinevatesse ülikoolidesse. Aastatel 1975-1981 töötas ta Clarksoni Ülikooli kaasprofessori ametikohal.
Heino Ainso võttis aktiivselt osa Eesti üliõpilaskonna tegevusest USAs, oli korporatsioon Rotalia aktiivne liige ja hiljem vilistlaskogu liige, juhtis Eesti Üliõpilaste Toetusfondi tegevust, organiseeris Pocono seminari ja Eesti kultuuripäevi New Yorgis. Ta esines korduvalt ettekannetega Balti Uuringute Edendamise Ühenduse (AABS) konverentsidel.
Heino tundis suurt huvi poliitika vastu ja pühendas järjepidevalt oma aega Eesti iseseisvuse taastamisele. Juba 1958. aastal kutsus ta ajalehes Vaba Eesti Sõna Eesti pagulasi üles koostama otstarbekat ja sihiteadlikku tegevusprogrammi võitluseks kommunismi vastu ja Eesti vabastamise eest. Heino Ainso oli Balti riikide iseseisvuse taastamisele suunatud organisatsiooni BATUN (Balti Apell ÜROle) asutajaliige (1966) ja mitmekordne esimees. Baltlased korraldasid esimese suure meeleavalduse New Yorgis Madison Square Gardenis Balti riikide iseseisvuse õigusliku järjepidevuse alusel taastamise toetuseks juba 1965. aastal. Samal aastal koostasid BATUNi tulevased liikmed esimese Balti Apelli ÜROle, mis edastati ka kõigile maailmaorganisatsiooni liikmesriikidele. BATUN tegi üle 25 aasta järjekindlat tööd ÜROs ning mitmete suurriikides, et saavutada Eesti iseseisvuse taastamine. Balti pagulaste rahastatud BATUN tegutses peamiselt küll ÜRO juures, kuid mõjutas oluliselt ülemaailmset diplomaatiat Balti riikide olukorra ja küsimuste tutvustamisel.
Heino Ainso valiti 1989. aastal Eesti Kongressi liikmeks USAst, kuid okupatsioonivõim keeldus talle Eestisse sisenemiseks viisat andmast. Sellest hoolimata valiti ta kongressi poolt Eesti Komitee liikmeks ja ta sai osaleda Eesti Kongressi kolmandal istungil. Aastatel 1991-1995 oli ta Eesti Vabariigi teenistuses diplomaadina Eesti Alalises esinduses ÜRO juures ning aastatel 1995-1997 Tallinnas Eesti Välisministeeriumis, kus sai anda oma rikkalikku kogemust edasi noorematele diplomaatidele. Heino Ainso on raamatu „Rahvusvahelised organisatsioonid“ (1995) kaasautor. Ta oli ka pagulaseestlaste ajalehe „Vaba Eesti Sõna“ toimetuskolleegiumi liige.
2001. aastal omistas Vabariigi President Heino Ainsole Riigivapi V klassi teenetemärgi.
Heino Ainsol on kaks tütart esimesest abielust. Tema teine abikaasa oli farmatseut ja kunstnik Sirje Okas Ainso, kes osales ühes abikaasaga poliitilises tegevuses Eesti iseseisvuse taastamisel.
Järelehüüe põhiteksti koostaja on Ivar Raig.
