Washington

Ernst Jaakson aastal 1965. Allikas: Eesti Välisministeerum.

Ameerika Ühendriikide välisministeerium tunnustab Ernst Rudolf Jaaksonit (11. august 1905 Riia – 4. september 1998 New York) maailma pikima ametiajaga diplomaadina, kes on olnud Eesti välisteenistuses 79 aastat. Teda peetakse üheks Eesti auväärsemaks diplomaadiks, keda tunnustatakse Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse säilitamise eest Nõukogude okupatsiooni ajal aastail 1940–1991.

Nende aastakümnete jooksul suhtles Jaakson tihedalt USA kõrgemate ametnikega ning temast sai Eesti riikluse sümbol paguluses, toetades väsimatult Eesti iseseisvust. Pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal nimetati ta 86-aastaselt suursaadikuks Ameerika Ühendriikides ja alaliseks esindajaks ÜRO juures.

Hiljem jätkas ta tööd peakonsulina New Yorgis kuni oma surmani.
Jaaksonit mäletatakse kui väärikat ja põhimõttekindlat riigimeest, kelle vankumatu pühendumus aitas säilitada Eesti rahvusvahelist õiguslikku staatust ja innustas usku, et Eesti saab lõpuks vabaks.

Noorus ja juured

Ernst Jaakson sündis 11. augustil 1905 Riias – toonane Vene impeeriumi osa ja praegune Läti pealinn – eestlaste perekonda, kelle juured olid Hiiumaal.

Ernst Jaakson oma kodus Riias, pildistatud enne 1920. aastat. Allikas: Eesti Rahvusarhiiv

Ta kasvas üles kultuuriliselt kirevas Balti regioonis, kus eesti kogukondadel oli võõrvõimust hoolimata tugev rahvuslik identiteet.

Pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist 1918. aastal kolis Jaakson äsjaloodud vabariiki, kus ta alustas terve ta elu kestnud diplomaatilist karjääri.

Liitumine välisteenistusega

Ernst Jaakson alustas oma diplomaatilist karjääri erakordselt varakult, asudes 20. augustil 1919 tööle referendina Eesti saatkonnas Riias, kui ta oli kõigest 14-aastane. See varajane välisteenistusse astumine langes kokku äsja iseseisvunud Eesti Vabariigi kujunemisaastatega – aasta varem iseseisvuse välja kuulutanud Eesti asus välismaal aktiivselt oma diplomaatilist kohalolekut kehtestama.

Pärast kohustuslikku sõjaväeteenistust Eesti kaitseväes jätkas Jaakson oma diplomaatilist karjääri. 1928. aastal asus ta koolitatud ametnikuna ametlikult tööle Eesti välisministeeriumis. Samal aastal määrati ta ametisse Eesti peakonsulaati New Yorgis, kus ta veetis suurema osa oma karjäärist ja mängis võtmerolli Eesti diplomaatilise järjepidevuse säilitamisel kogu Nõukogude okupatsiooni ajal.

Tasub märkida, et 20. sajandi tormiliste sündmuste tõttu sai Jaakson Eestit uuesti külastada alles 1992. aastal, pärast seda, kui riik oli pärast Nõukogude okupatsiooni lõppu taasiseseisvunud.

Ernst Jaaksonile 1921. aastal väljastatud jalgrattaluba. Allikas: Eesti Rahvusarhiiv.

Teenistus San Franciscos

Aastatel 1929–1932 töötas Ernst Jaakson sekretärina Eesti aukonsulaadis San Franciscos, töötades aukonsul Martin Cofferi alluvuses. See lähetus tuli ajal, mil Eesti ehitas aktiivselt üles oma diplomaatilist ja konsulaarvõrgustikku, et toetada kaubandust ja väliskogukondi ning saavutada poliitiline tunnustus välismaal. Jaaksoni ülesannete hulka kuulus Eesti kodanike abistamine läänerannikul, ametliku kirjavahetuse haldamine ja Eesti rahvusvahelise kohaloleku kindlustamine sõdadevahelisel ajal, mis oli noore vabariigi jaoks otsustava tähtsusega periood.

Eesti aukonsul Martin Coffer (vasakul) ja tema sekretär Ernst Jaakson (paremal) 1930. aastal San Franciscos. Keskel on välisministeeriumi infobüroo juhataja Georg Meri. Allikas: Eesti Rahva Muuseum.

Edasi New Yorki

Eesti New Yorgi peakonsulaat. Allikas: Eesti Rahva Muuseum.

Aastatel 1932–1940 teenis Ernst Jaakson Eesti peakonsulaadis New Yorgis. Kuigi Eesti kaotas 1940. aastal ebaseadusliku Nõukogude okupatsiooni tõttu iseseisvuse, jätkas Jaakson vankumatult Eesti Vabariigi esindamist paguluses. Oma pühendumusega säilitas ta kõigi okupatsiooniaastate jooksul Eesti õigusliku järjepidevuse ja suveräänsuse Ameerika pinnal.

Wellesi deklaratsioon

23. juulil 1940 tegi USA riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles avalduse, mis sai hiljem tuntuks Wellesi deklaratsioonina – pöördeline dokument, milles keelduti leppimast Eesti, Läti ja Leedu sunniviisilise annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt. Jõuga saavutatud territoriaalsete muutuste mittetunnustamise põhimõttel rajanevas deklaratsioonis kinnitati, et Ameerika Ühendriigid ei tunnista legitiimsena Nõukogude okupatsiooni Balti riikides. See mittetunnustamispoliitika andis olulise õigusliku ja diplomaatilise aluse Balti välisteenistuste jätkuvaks tegutsemiseks eksiilis. Eesti jaoks võimaldas see diplomaatidel, nagu Ernst Jaakson, jätkata ametlikku esindatust välismaal, säilitada õiguslikku järjepidevust, väljastada passe ja dokumente ning toetada riiklikku iseseisvust – seda kõike USA valitsuse ja selle liitlaste vaikival toetusel.

Wellesi deklaratsioon ehk Ameerika Ühendriikide riigisekretäri asetäitja Sumner Wellesi poolt 23. juulil 1940 avaldatud dokument, mille kohaselt Ameerika Ühendriigid ei tunnistanud Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt.

Eesti pagulaste külastamine

Oktoobris 1946 külastas Ernst Jaakson eestlastest pagulasi Miami sadamas dokkinud laeva Linda pardal. Need pagulased kuulusid paljude inimeste hulka, kes olid sunnitud Teise maailmasõja ja sellele järgnenud Nõukogude okupatsiooni tõttu Eestist ümber asuma.

Jaaksoni visiit näitas tema vankumatut pühendumust Eesti diasporaale ning pakkus tuge ja kindlustunnet kodumaalt lahkuma sunnitud inimestele. Nende pingutustega aitas ta suure ebakindluse ja raskuste ajal säilitada eestlaste kogukonnatunnet ja rahvuslikku identiteeti välismaal.

Jätkuv teenistus New Yorgis

Ernst Jaakson 1960. aastatel New Yorgis Eesti peakonsulaadis laua taga istumas. Allikas: Heino Roomeri. Eesti Rahva Muuseum.

Ernst Jaakson jätkas Nõukogude okupatsiooni ajal diplomaatilist teenistust New Yorgis. Esialgu töötas ta konsulina ning pärast Johannes Kaivi surma 1965. aastal nimetati ta peakonsuliks ja asjuriks. Õigusliku järjepidevuse põhimõttel tegutsedes sai Jaaksonist üks vähestest diplomaatidest maailmas, kes esindas võõrvõimu okupatsiooni all olevat riiki, säilitades Eesti ametliku kohaloleku ja hääle rahvusvahelises kogukonnas. Tema vankumatu pühendumus tagas, et liitlased ei unustanud Eesti iseseisvust ega pidanud seda kaotatuks.

Eesti konsulaat New Yorgis sai jätkata finantstegevust tänu USA valitsuse 1941. aasta otsusele lubada kasutada Ameerika pankades hoitavaid Eesti külmutatud varasid.

Suhtlemine USA kõrgete ametnikega

Jaakson kohtus regulaarselt USA kõrgete ametnikega, et seista Eesti iseseisvuse eest. Olulisemate kohtumiste seas olid kohtumised president Lyndon B. Johnsoniga 1967. aastal, president Richard Nixoniga 1971. aastal, president Gerald Fordiga 1976. aastal, president Jimmy Carteriga 1977. aastal ja president Ronald Reaganiga 1985. aastal.

Ernst Jaaksoni kohtumine president Ronald Reaganiga 1985. Aastal. Allikas: välisministeerium.

23. juunil 1969 sai Ernst Jaakson, Eesti Vabariigi peakonsul New Yorgis, kirja NASA administratsioonilt, kus paluti oma riigi juhtidelt küsida sõnumit, mille USA astronaudid võiksid Kuule kaasa viia. Kuna Eestis oli sügav Nõukogude okupatsiooni aeg ja Eesti Vabariik elas ainult inimeste mälestustes ja südametes, siis Ernst Jaakson oligi ainukene Eesti Vabariigi ametlik esindaja ja ta kirjutas selle sõnumi ise.

21. juulil 1969, kui esimene inimene astus Kuu pinnale, viis Apollo 11 astronautide meeskond sinna sõnumid 73 riigilt, nende seas ka Eesti Vabariigi läkituse. Riikide avaldused on graveeritud mikroskoopilises suuruses väikesele ränist kettale koos nelja USA presidendi pöördumistega.

Eesti Vabariigi nimel kirjutatud läkitusse kirjutas Ernst Jaakson:
„Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja siht on vabadus ja parem maailm.“

Eestlaste toetamine välismaal

Esimesel ESTO-l, mis toimus Torontos 1972. aastal, osales ka Ernst Jaakson (pildil all vasakul).
Allikas: Eesti Rahvusarhiiv.

Ernst Jaaksonil oli keskne roll välismaal eesti identiteeti ja kogukonda edendavate projektide algatamisel ja toetamisel.

Üks olulisemaid neist oli ESTO (ülemaailmsed eesti kultuuripäevad) asutamine, mis tõi kokku eestlased kogu maailmast, et tähistada nende kultuuri ja pärandit.

ESTO avapidu toimus 1972. aastal Kanadas Torontos ja see oli oluline teetähis väliseesti kogukonna ühendamisel.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist

1991. aastal, pärast Eesti iseseisvuse taastamist, nimetati Jaakson suursaadikuks Ameerika Ühendriikides ja alaliseks esindajaks ÜRO juures. Ta esitas oma volikirjad president George H. W. Bushile 1991. aasta novembris.

Volikirjade üleandmine president George H. W. Bushile 1991. aastal. Allikas: välisministeerium.

Tagasi peakonsuli ametikohale

1993. aastast kuni oma surmani 1998. aastal 93-aastasena jätkas Jaakson tööd Eesti peakonsulina New Yorgis.

Ta on maetud Kensico kalmistule New Yorgis.

Ernst Jaaksoni haud Kensico kalmistul. Allikas: välisministeerium.